Friday, August 18, 2017

Sügise ootuses.


Villased on totaalselt vallutanud minu vardad.
Ja, oi-mida-kõike ma oma lõngakummutist leian.
Võtan aga ja koon poolikud tokid omavahel kokku ja mütse muudkui kukub.
Sügis, tule juba!











Monday, August 7, 2017

Augustikuu seitsmes päev.


Sellest on ikka omajagu aega, kui ma midagi õhulist ja lendlevat oma vardale üles lõin.
Ja ega nüüdki mitte "vabatahtlikult" vaid kellegi rõõmuks.

Miks ma aga siia üldse midagi üles tähendan, on see, et ma tegin seekord üht-teist teisiti.
Nimelt on meie traditsioonilise pitsikudumise juures miskit, mis minu jaoks vajaks veidi "update".
Mitte, et mina oleksin nüüd see, kes omale sellise õiguse võtab. Küll aga võtsin ma omale vabaduse.
Nimelt olen mina sedamoodi inime, keda segavad pisiasjad. Jah, ma tean, see on minu isiklik probleem.
Kui nüüd asjani jõuda, siis kui ma näen vahel kantavat pitssalli ja ikka juhtub, et kantakse teda rahus pahupool peal, siis mul on tahtmine minna ja ringi keerata...
Ehket ikka olen ma mõelnud, et ma tahaks kandja jaoks teha asja nii lihtsaks, et pahupoolt sallil ei olegi. Sestap kudusin pitsi lihtsalt külma kõhuga ripsi.
Mitte, et ma oleks seega lihtsama tee valinud - valisin kirja, mida tuleb kududa "puhke reata". Niiet armu ma endale sugugi ei andnud.
Valisin ma suhteliselt kribu ja tiheda kirja, niiet otsustasin eos, et see ongi selle salli pärisosa ja ma koon teda kohe nii, et mingisugust lisailu ei tule. Looduse pehmelt, et hiljem annaks servasilmad aasaliseks vormida ning servad kudusin kohe õhksilmadega.
Nii ongi, et peale blokkimist, mida tegin traadi abil, on sallil lihtne serv olemas.
Klassika, minu mugandustega.

Lõngaks Austermann Kid Silk.





Aitäh!

Friday, April 28, 2017

Viskab puuvillast


Sel kevadel puhuvad mul tõeliselt puuvillased tuuled. 
Ma ei ole varasemalt puuvillase lõngaga väga sõber olnud ja seetõttu on see minu jaoks avastamata maailm. 
Kui aga on soov ja vajadus meie kliimas ka kevad-suvisel ajal oma pead katta, siis tuleb puuvillasega tutvust teha ja tema võimalusi katsetada.
Nii ongi, et sel kevadel olen juba jõudnud teda kombineerida mitmel erineval moel ja mütsid muudkui kukuvad vardalt:) Paljudes neis peidus ka linast ja sekka ka meriinot-alpakat tiba.




Ja mütsidele lisaks tundsin, et oleks ka vaja üht teistmoodi peakatet. Nimetagem teda siis peapaelaks näiteks. Seda nö töösse võttes mõtlesin ma eriti nende peale, kes kannavad krunni või hobusesaba pealael ;)



Astuge Emma Leppermannist läbi, seal saab ise katsuda ja proovida neid kevad-suviseid peakatteid!

Aitäh!

Sunday, April 2, 2017

Minu poeg


Mul on õnn olla poja ema. Mul on au olla Toomase ema.
Ja mul on rõõm, kui mu poja tellib minult omale uue mütsi;)




Lõng Katia Cotton-Merino.

Ema-poja dialoog:
Aitäh, kallis poeg!
Aitäh, kallis ema, et lõpetasid selle pildistamise ;)

Tuesday, March 7, 2017

Maale!


Kevadises ajakirja Maale! numbris on käsitöönurgas seekord minu juhend kevad-suvise kaelussalli kudumiseks.
Kaelusejupp linasest ja siidist :)





Minu lõngad on pärit Liannist.
Pilti tegi Loore.

Saturday, December 31, 2016

Koon nagu jaksan



Olen aru saanud, et kudujatel on igal natuke nagu oma “stiil”. Mõtlesin, et selle aasta kokkuvõtteks pajatan veidi omast.

Viimasel ajal on minu rutiin kujunenud kuidagi eriti pragmaatiliseks. Just aja suhtes.
Ma taban end valmistumas. Valmistumaks selleks, et hetked minu päevas oleks varraste klõbinaga sisustatud.
Ehket mul on vardal alati vähemalt 2 mütsi. Varasemalt ei lubanud ma endal uut kudumit enne alustada, kui pooleliolev valmis. Nüüd aga teen seda puhtalt sel eesmärgil, et minu mütside kudumine jaguneb väikesteks etappideks, mida saab teostada erinevates tingimustes.
On lõngade valimine/kombineerimine, üles loomine, kirja “käima tõmbamine”, seejärel sisemise kihi üles noppimine, kokku kudumine ja sealt edasi juba ladus klõbistamine ning kokkuvõte, pesemine, viimistlemine.



Iga lõik neist nõuab minult veidi erineva määraga tähelepanu.
Mistõttu ongi mul vardal alati rohkem kui üks müts ja seda erinevas tööjärgus.
On etapid, mida saan ainult kodus oma lõngakummuti kõrval kudumistoolis teostada, Etapid, mille jaoks vajan omaette olemist, et oleks mõttele ruumi.
On tööread, mida saan edendada jooksupealt a’la panen poti tulele ja koon paar rida; vahetunnid koolis; ootamised erinevate uste taga; autosõidud ja muud sõidud; õhtused koolitükid pojaga; sõbrannaga kohvikus etcetc.
Suur hulk kudumist saab tehtud kodus arvutist oma lemmikseriaale jälgides.



Aga ma armastan ka kinos käia - käin seal ikka üksjagu tihti ja selleks puhuks on mul alati üks müts kotis, millel on vaja just sisemist kihti edendada. See on see rida, mida teen nö pimesi. Just möödunud nädalal juhtus aga, et vaadates filmi “Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” kudusin ma mütsi voodriosa kogemata pikemaks, kui vaja oleks olnud:)

Nii on kujunenud, et õhtul enne voodisse pugemist teen alati kindlaks, et järgmise päeva toimetused, kudumise hulk ning “etapp” kotis, on omavahel kooskõlastatud.

On see miski hullus? Puhas pragmatism? Sõltuvus? 








Head uut kuduaastat!