Friday, April 28, 2017

Viskab puuvillast


Sel kevadel puhuvad mul tõeliselt puuvillased tuuled. 
Ma ei ole varasemalt puuvillase lõngaga väga sõber olnud ja seetõttu on see minu jaoks avastamata maailm. 
Kui aga on soov ja vajadus meie kliimas ka kevad-suvisel ajal oma pead katta, siis tuleb puuvillasega tutvust teha ja tema võimalusi katsetada.
Nii ongi, et sel kevadel olen juba jõudnud teda kombineerida mitmel erineval moel ja mütsid muudkui kukuvad vardalt:) Paljudes neis peidus ka linast ja sekka ka meriinot-alpakat tiba.




Ja mütsidele lisaks tundsin, et oleks ka vaja üht teistmoodi peakatet. Nimetagem teda siis peapaelaks näiteks. Seda nö töösse võttes mõtlesin ma eriti nende peale, kes kannavad krunni või hobusesaba pealael ;)



Astuge Emma Leppermannist läbi, seal saab ise katsuda ja proovida neid kevad-suviseid peakatteid!

Aitäh!

Sunday, April 2, 2017

Minu poeg


Mul on õnn olla poja ema. Mul on au olla Toomase ema.
Ja mul on rõõm, kui mu poja tellib minult omale uue mütsi;)




Lõng Katia Cotton-Merino.

Ema-poja dialoog:
Aitäh, kallis poeg!
Aitäh, kallis ema, et lõpetasid selle pildistamise ;)

Tuesday, March 7, 2017

Maale!


Kevadises ajakirja Maale! numbris on käsitöönurgas seekord minu juhend kevad-suvise kaelussalli kudumiseks.
Kaelusejupp linasest ja siidist :)





Minu lõngad on pärit Liannist.
Pilti tegi Loore.

Saturday, December 31, 2016

Koon nagu jaksan



Olen aru saanud, et kudujatel on igal natuke nagu oma “stiil”. Mõtlesin, et selle aasta kokkuvõtteks pajatan veidi omast.

Viimasel ajal on minu rutiin kujunenud kuidagi eriti pragmaatiliseks. Just aja suhtes.
Ma taban end valmistumas. Valmistumaks selleks, et hetked minu päevas oleks varraste klõbinaga sisustatud.
Ehket mul on vardal alati vähemalt 2 mütsi. Varasemalt ei lubanud ma endal uut kudumit enne alustada, kui pooleliolev valmis. Nüüd aga teen seda puhtalt sel eesmärgil, et minu mütside kudumine jaguneb väikesteks etappideks, mida saab teostada erinevates tingimustes.
On lõngade valimine/kombineerimine, üles loomine, kirja “käima tõmbamine”, seejärel sisemise kihi üles noppimine, kokku kudumine ja sealt edasi juba ladus klõbistamine ning kokkuvõte, pesemine, viimistlemine.



Iga lõik neist nõuab minult veidi erineva määraga tähelepanu.
Mistõttu ongi mul vardal alati rohkem kui üks müts ja seda erinevas tööjärgus.
On etapid, mida saan ainult kodus oma lõngakummuti kõrval kudumistoolis teostada, Etapid, mille jaoks vajan omaette olemist, et oleks mõttele ruumi.
On tööread, mida saan edendada jooksupealt a’la panen poti tulele ja koon paar rida; vahetunnid koolis; ootamised erinevate uste taga; autosõidud ja muud sõidud; õhtused koolitükid pojaga; sõbrannaga kohvikus etcetc.
Suur hulk kudumist saab tehtud kodus arvutist oma lemmikseriaale jälgides.



Aga ma armastan ka kinos käia - käin seal ikka üksjagu tihti ja selleks puhuks on mul alati üks müts kotis, millel on vaja just sisemist kihti edendada. See on see rida, mida teen nö pimesi. Just möödunud nädalal juhtus aga, et vaadates filmi “Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” kudusin ma mütsi voodriosa kogemata pikemaks, kui vaja oleks olnud:)

Nii on kujunenud, et õhtul enne voodisse pugemist teen alati kindlaks, et järgmise päeva toimetused, kudumise hulk ning “etapp” kotis, on omavahel kooskõlastatud.

On see miski hullus? Puhas pragmatism? Sõltuvus? 








Head uut kuduaastat!

Wednesday, September 14, 2016

Leia mind poest - Emma Leppermanni poest :)


Selle sügise hakul on mul häid uudiseid.
Nimelt olen ma nüüd koos oma mütsidega Emma Leppermanni poes saadaval!

Mütsid, mis aga ridamisi vardalt kukuvad, on saadaval seal iga päev, mina ise nii kord nädalas;)


Varakevadel tegin oma peas otsuse, et ma nüüd lihtsalt koon mütse nii nagu vardast tuleb ja sügise hakul võtan nad kaenlasse ja lähen end kuhugi pakkuma. Et eks siis näis, mis saab.
Esimene koht, kuhu end uksest sisse nihverdasin, oli pisike Emme Leppermanni butiik Vene tänaval, Meistrite hoovis. Seal võeti mind ootamatult lahkelt vastu ja kutsuti tuppa kõige saba ja sarvedega:) Ehket ma võin nüüd sõnada, et ma olen üks neist imetoredatest kunstnikest, kes Emma Leppermannis oma saadusi ilmarahvale müütavad.
See on nii tore tunne:) Olen siiralt tänulik, et mind on omaks võetud.


Seega, mis aga vardalt kukub, saab nüüd omale üll passida seal pisikeses poekses.


On ka paar kaelust ja salli...


... ja ohtrasti mütse.

Astugem läbi!

Friday, July 1, 2016

Minu esimesed sõrmelised


Siin nad on - minu esimesed sõrmikud.
Kui ma olin pähe võtnud, et ma pean ikka elus ühed sõrmikud ka ära kuduma, siis minu kriteeriumiteks said: mitte üle kahe värvi ja vikeldatud.
Ja nii sattusingi kohe Ruhnu sõrmikute otsa. Anu Pingi tehtud imeilus õpetus neile ju netis täiesti vabalt saadaval.
Hooga vardad kätte ja üks kinnas oli mul juba peaaegu valmis, kui sain aru, et midagi on nagu ülearu ja miskit pole päris minu käe järgi.
Võtsin siis jultunult ja kohendasin kindad ringi - randme muutsin lihtsamaks, kirikoe kohendasin silmade arvult väiksemaks ja veidi kõrgemaks, lisasin pöidlakiilu ja no sealt edasi läks juba täiesti omasoodu.
Ehket, said minu sõrmikud Ruhnu ainetel.






Kootud Saara Heast kindalõngast (10/2), varras 1,25mm.

Suur tänu läbi astumast!

Sunday, March 20, 2016